Karu külaskäik Sofia Rebecca juurde ja lasteaia kevadmatk Keila- Joale

 Nädal algas  sellega, et vaatasime pilte ja kuulasime Sofia Rebeccat, kelle juures käis Sõber karu.

Palju elevust tekitas see pilt, kus Sofia hoiab käpast kinni karul. Lapsed tahtsid taeada kas see on kohe päris karu ja elabki nende juures kodus. Sofia rääkis, et see on hoopis karu topis ja kunagi ammu oli ta päris karu.

 Sofial on maal ka lambad, need meeldisid lastele väga, koos arutasime, kas lapsed teavad, millised on lamba silmad. Paljud olid üllatunud kuid ka mitmed lapsed teadsid, et lamba silmas on ristküliku kujuline pupill.

Kui pildid vaadatud, siis läksime õue. Istutasime maha oma varakult külavatud salati ja maitsetaimed.

 Iga laps sai midagi mahga istutada. Kes istutas tilli ja kes salatit, mõni sai istutada sibulat ja mõni murulauku.

 Kindaid oli kahjuks vaid üks paar, nii pidid mõned lapsed ootama oma järjekorda

 Et ootamine nii pikk poleks, otsisime taimede nimedest esimesi ja viimaseid häälikuid, proovisime kõiki taimi ka maitsta, ja kirjeldada, milline on maitse. Mis on kibe, mis on magus, kas mõni on kibedam või äkki on mõni ka soolase maiguga.

 Kui kõik olid juba mängima läinud ja mõned taimekesed veel järele jäänud, siis Joosep Kase palus kas ta võiks need ülejäänud kõik ise maha istutada. ja nii ta usinasti istutaski.

Kolmapäev algas ilusa ilmaga ja parasjagu maheda tuulekese saatel asusime teele Keila- Joa poole

 Kaasa tulid ka maja kõige pisemad, hoiurühma ja Krõllide lapsed

 Meie lapsed on juba harjunud kõndima paarikaupa ja nad olid pisut kärsitud, et väikesed ei suutnud nii kiiresti eest ära kõndida, nagu nemad

 Esimene rippsild oli ületatud ja esimesed hirmud nnastsamuti. Nii mõnigi laps ületas end, sest päris jube oli üle kõikuva silla astuda

 ülevalt oli juga päris võimas, lastele meeldis aga kohin oli ka päris vali

 treppidest alla ja jõudsimegi järgmisele vaateplatvormile sealt nägime juga juba ligemalt

 Poseerimine tuli Lepatriinudel kenasti välja Keila- Juga taustal kohisemas ja naeratused suul

 Nüüd tuli taas süda rindu võtta ja üle kahe väriseva ja võbiseva silla astuda, et saada teisele poole jõge

 sealt leidsime vahvad "puurid" kuhu külge noorpaarid oma nimedega lukud kinnitavad

 kahju, et õpetajad ei lubanud, muidu oleksid lapsed nii väga tahtnud sealt üles ronida

 ronimiseks läks hoopis natukese aja pärast, sest siis oli vaja päris järsust nõlvast ettevaatlikult alla tulla

 Iga laps sai enda korjatud käbi visata jõkke, et see siis pahinal üle joa serva kukuks

 ja jälle läks teerada mäest ülespoole, vaade oli ilus ja mõnel lapsel oli päris kõhe, nii kõrge serva juures kõndida

 Taas mäest alla ronitud ja lõpuks jõudsime piknikuplatsile. Seal saime oma moonakotid  lahti pakkida ja kõigel kaasa pandul hea maitsta lasta.

 Kui jooksud ja mängud mängitud, siis tõi Joosep K. oma luubi välja ja äkitselt tekkis trobikond loodusuurijaid, kes vaatasid kõiki asju luubi abil, mis aga ette jäid.

Veel enne kojusõitu leidsid lapsed metsa alt mõne maiuspala. Leidsime jänesekapsaid ja maitsesime neid. Mõnele oli see juba vana tuttav ja mõnele täitsa uus asi. paljud aga ei teadnud, et süüa kõlbavad ka väikesed noored kuusevõsud. siingi jagunesid lapsed kaheks. Ühtedele maitses väga, teised ei arvanud asjast midagi ja sülitasid lihtsalt selle suust välja.

Kokkuvõttes oli üks väga tore ja meeleolukas matk.